Ärma Roosi Elumõnu

Minu eestikeelsete käsitööraamatute kogu on üsna väike. Mahub lahedasti kahe käe sõrmedel üles lugemiseks ja jääb ülegi, kuna eestikeelseid tõlkeraamatuid ma oma kogusse ei soeta (senini vaid ühe erandiga, aga see ei ole selle postituse lugu).
Eelmisel aastal sain ettetellituna Kihnu Roosi Kindakirjad ja selles raamatus esitletud suure kultuuriväärtusega kindakirjade kogu tekitas minus vaimustust. 2009 aasta alul oli kuuldavasti oodata samalt autorilt juba mahukamat raamatut. Märkasin käsitööringkondades sellest räägitavat ja seda ostetavat, mõtlesin et kohe… kohe… kohe kui võimalik ostan ka mina, aga võta näpust, ei kulunud kahte kuudki kui raamat internetiraamatupoodides juba läbimüüdud oli ja sel hetkel saada oli vaid mõnes Tallinna kesklinna poes kuhu minul minna suhteliselt võimatu.

Isetegijate seltskonnas leidus aga lahkeid abipakkujaid ja nii saingi raamatu hoopis Pärnust – siinkohal veelkordsed suured tänud Susale ja Lynxile! Eriline tänu kuulub ka minu tütrele kes teatas et raamat on mulle tulevaks Emadepäevaks! Nii eriliselt ilus kingitus!
Nüüd ongi juba kolmas õhtupoolik alanud kella 21 paiku ja mitte kell 24 nagu tavaliselt mil mul oma käsitöö- või raamatuhuviks aeg on.
Esiteks üllatas mind raamatu formaat ja lehekülgede arv! Kuidas öeldaki – suur ja paks raamat täis kultuurilist imeilu :)
Esimene õhtu kulus piltide vaatamisele – iial ei ole ma näinud NII ilusaid tikandeid, olen aina olnud nii kitsalt pitside tegemisega ametis et muud käsitööliigid on tõesti jäänud pealiskaudseks, aga need Kihnu tikandid võtavad sõnatuks oma värvide ilu ja kirjute äärepitsidega. Kinda ja sokikirjad.
Milline väärtus! Eriti nüüd kui kogu maailm tikutulega eesti mustreid otsib ja neid kududa soovib – oli nii positiivne emotsioon sellest raamtust just ka see et NÜÜD on need ilusad kirjad ka tulevikuks säilitatud.
Ma ei ole olnud suur sokikuduja, pigem hädavajadusel ja kindaid teeksin ka pigem pitsislisi sõrmikuid – aga peale nende kahe raamatu nägemist ei saa kuidagi üle ega ümber neist ilukirjadest ning kindel on see et järgmine samm saab olema eesti peenvillase lõnga otsimine valge, musta ja punasena.
Raamatus oli minu jaoks veelgi üllatusi: pitsi heegeldatud kirjad ja põllede lugu.
Neerumustritega. Ja kindapaar mis üks-ühele meenutas mulle mu vanaema kootud seest narmastega labakuid kus mustrile olid seespoole kootud narmad.
Teisel õhtul jõudsin lõpuks ka raamatu sisulise lugemiseni. Nii armas, et osa teksti on jäetud Kihnu keelde. Raamat ise on üleüldse esimene eesti raamat mis mulle viimase 4-5 aasta jooksul vaimustuse on tekitanud. Sealhulgas kindlalt ka trüki ja kujunduse osas – 10 punkti!
Ja kolmandal õhtul uuringi ma juba mustrikirju, kui kahju et minu lõngakapis ei leidu musta ja valget eesti villast lõnga – muidu oleks juba vardad ka käes :)

Siin veel rida infolinke Elumõnu raamatu kohta:

Susa pildialbum Ärma Roosi käsitöönäituselt
Ärma Roosi “Elumõnu” sai kaante vahele

Kihnu käsitöömeister esitles oma raamatut “Elumõnu”

Apollo raamatupood