Tegin endale väikese sünnipäevakingituse raaamatu näol, mida pikka aega lootsin oma käsitööraamatute riiulisse saada. Ma ei osta käsitöö raamatuid tihti, aga ostan alati kui tegu on hea ja ehtsa Eesti asjaga ja nii lisanduski Haapsalu salli, Haapsalu rätiku, Muhu ja Kihnu raamatutele ning Aino Praakli kirjaraamatutele nüüd ka Kristi Jõeste “Kirjatud teekond”

Mulle väga meeldib tema stiilipuhas looming ja ehtsa hea Eesti rahvusliku kindakunsti traditsioonile truuks jäämine ning hea värvitaju. Sellest raamatust ei leia Petseri kirikindaid Muhu kiperroosaga või Pärnumaale omase pitsirandmega, ega ammugi mitte Kihnu kindaid kollastes ja rohelistes toonides. Tegu on ehtsa ja ilusaga ja ka autori oma looming, rahvuslikest kinnastest inspireeritu, on stiilipuhas käsitöökunst.

Väga meeldisid ka “kirjatud” jutud selles raamatus.  Üks kena ja väärt raamat, mitte ühtegi kriitikapoegagi ei suuda välja tirida, muljed ainult ülivõrretes  :)

Minu eestikeelsete käsitööraamatute kogu on üsna väike. Mahub lahedasti kahe käe sõrmedel üles lugemiseks ja jääb ülegi, kuna eestikeelseid tõlkeraamatuid ma oma kogusse ei soeta (senini vaid ühe erandiga, aga see ei ole selle postituse lugu).
Eelmisel aastal sain ettetellituna Kihnu Roosi Kindakirjad ja selles raamatus esitletud suure kultuuriväärtusega kindakirjade kogu tekitas minus vaimustust. 2009 aasta alul oli kuuldavasti oodata samalt autorilt juba mahukamat raamatut. Märkasin käsitööringkondades sellest räägitavat ja seda ostetavat, mõtlesin et kohe… kohe… kohe kui võimalik ostan ka mina, aga võta näpust, ei kulunud kahte kuudki kui raamat internetiraamatupoodides juba läbimüüdud oli ja sel hetkel saada oli vaid mõnes Tallinna kesklinna poes kuhu minul minna suhteliselt võimatu.

Continue reading →