Varrastejuttu jatkub kauemaks…

Niisis- minu traagiline vardamure oli õnneliku lõpuga lugu ja saadetis on juba postiga teel.
Uskumatult hea meel oli peale suurt paanikat saada teada võimalusest et kohe täna vardad posti pannakse, aitäh Teile Lynx ja Susa ja kaunist puhkusereisi !!!
Samuti tänan kõiki lahkeid infojagajaid – aitäh !

Nüüd võiks arvata et mis neist varrastest ikka niipalju leierdada. Ja kes seda lugedagi viitsib.
Kuid, sain tänase päeva jooksul selle teema käigus lausa 2 korda küsimuse et miks ma ometi ei kasuta ringvarrast või miks ma ei võta lihtsalt mingit muud varrast ja edasi ei klõbista.

Käsitööinimesi on ilmselt erinevaid, kui kodusel remondimehel haamer katki läheb siis ta võibolla tõesti võtab saapa ja lööb sellega naela seina kinni, aga mõnel on hoopis lai kollektsioon erinevaid töövahendeid. Oi, ega sõna “töö” tegelikult siia ei puutu küll. Ja puise grillvardaga saab muuseas hädaolukorras, kui külla minnes vardad koju ununenud, kududa küll.

Minul on näiteks oluline et mul on igaks kudumisjuhtumiks kohe võtta selleks ideaalseim töövahend. Ma ei kogu vardaid, kuigi võiks eksponaadina säilitada teflonvardad mis otsast tömbiks ja cm lühemaks kootud ja millelt teflon poolenisti maha kulunud on.

Paar aastat tagasi võeti minuga ühendust Austraaliast kus üks kollektsionnär tundis huvi siinsete varraste kohta, mul oli peotäis nõukogudeaegseid ringvardaid millega sisuliselt kududa võimalik ei ole – kuigi ma juba lapsena kooliajal usinalt järele proovisin), olid siiski nende otsad palju teravamad kui tänapäevastel ja saatsin talle mitu komplekti.

Mingi aeg pärast seda saatsin ühe California sõbranna palvel paari selliseid, mis veel lausa pakendis olid, ka Ameerikasse Lacise pitsimuuseumi. Ja meelde tuli et mul ka endal üks huvitav komplekt kodus, USA Boye heegelnõeltekomplekt mis oli tehtud veel made in USA, neid pole enam ammu-ammu, nüüd on Boye kõik made in China – mis mul ka sattumisi olemas nii et võrdlusmoment on täiesti olemas ja vahe on silmaga nähtav kuigi muidu sama mudel.

Ülemisel pildil on aga üks varrastehoidikust, mille puht vajaduse pärast õmblesin et oleks hea valida ja ei vardad kaoks. Selles hoidikus on mul kirikinnaste kudumise metallvardad numbriskaalas 1,25 kuni 2mm. Silte pole jõudnud vahele panna, seepärast on seal ka pakendid veel sees.
Prym on ainus mida ma olen nõus kirikinnaste jaoks ostma ja kuduma- need ei paindu üldse kõveraks , on teravad ja väga kvaliteetsed. Pakendid aga tühjad sellepäraste et pilt tehtud sügisel kui mul suur kirikinda kudumise maania peal oli ja mitmed paarid korraga töös.
Ja sain ma nad omale niimoodi et tellisin Addid aga poest saadeti Prym’id kuna Addid olid otsa saanud, olin alul isegi kurb aga ainsast Addi paarist sai peale kindapaari kudumist kõverad väänikud millega mitte midagi enam teha ei ole kahjuks. Võibolla ainult et ensekaitseks kasutada pimedal tänaval?

Tegelikult jaguks varrastest juttu lausa mitmeks postituseks. Need kes siiamaani jaksasid lugeda on ilmselt minuga natuke hingesugulased;)
Aga kuna ma sain täna lausa kaks korda küsimuse et miks ma pitsisalle ometi ringvarrastega ei koo siis mõtlesin et postitan selle jutu ka siia.

Ma võin rääkida küll miks ma koon Haapsalu salle just selliste KnitPro 25 cm ja 3 mm varrastega ja mitte sukavarrastega – põhjus on selles et ma olen selline vana pitsikuduja aastatest ’80 mil ma kudusin 1-2 meetriste ringvarrastega suuri linikuid ja kardinaid peenest puuvillniidist palju aastaid nii et mu käe sisse on pöördumatult salvestunud ringse kudumise juures tehtav kiire liigutus tööd vardal edasi lükates ilma mõtlemata et see teisest otsast vardalt laia kaarega minema lendaks.

Sellist asja ei ole õnnestunud mul enam välja harjutada (eriti kuna ma kudumisega samal ajal olen tavaliselt mõtete või pilguga mujal) ja sellepärast ei saa ma õhukesi ristkülikukujulisi kahelt poolt kootavaid salle sukavarrastega kududa et neil pole takistavat nuppu otsas mis väldiks seda et ma tahtmatult suure kudumiskiiruse juures kogu töö vardalt üleni maha lükkan suurest harjumusest ja mingeid kustukummitükke ma ei soovi ka kasutada. Need lendaksid koos silmustega vardalt maha nagu püstolikuul :)

Olin siis üliõnnelik kui avastasin et KniPro’l on 25 cm pikkusega nupuga teravad vardad, mis tegelikult ka ju vana aja Haapsalu salli meistrite sirelipuust isetehtud varrast meenutavad. Pikemad kui 25 cm peksavad ebamugavalt vastu külgi, bambuste otsad kuluvad minu kudumismahu juures suht ruttu narmendama ja on ka muidu liiga nüri otstega ning liiga painduvad, aga KnitProd võimaldavad mul kududa nii et ma töö peale ei peagi vaatama enamuse ajast ja samal ajal loen arvutist juturaamatut või vaatan saateid.
Haapsalu salli jaoks on minu eelistusena parimad 3 mm ja neid jälle ei saa USAst kust ma kunagi ammu ammu KnitPick’e tellisin -neil alates 3,5mm. seega üks põhjustest on puhtalt isiklik fantoomliigutus.;)

Teised põhjused on siin:
Ma ei koo üldjuhul salle ringvarrastega üleüldse – välja arvatud ringsed kudumid kui need just üle 2 meetri laiad ei ole. Põhjuseid on mitu, näiteks
– et see raiskab aega kui vardajuhet edasi tagasi töö lõpus keerata,
– see ei säästa käerandmeid (otse lausa vastupidi – ringvarrastega kudumise ajal on mul kindlasti mõni teistlaadne kudum ka vaheldumisi käsil.) sest ringvarraste puiduosa on lühem kui 20 cm ja pihud ei ole siis hästi toetatud (aga selle peale hakkab mõtlema inimene alles siis kui aitab ainult karpaalkanali operatsioon- kahjuks olen ise sellest napilt pääsenud ja olnud sunnitud üle 5 aasta ilma kudumata elama, peale seda olen arendanud välja enda jaoks sellise kudumisemooduse et ei pihud, sõrmed, õlad, ega kael kudumise juures ei väsi ning kududes sõrmi võimalikult vähe liigutada vaja oleks sest see mõjutab pikas perspektiivis randmeid. Ja peopesad peavad mahtuma varraste peale mõnusalt toetuma.

Mul on olemas päris hea valik ka puidust KnitPro ringvardaid ja mulle nad väga meeldivad ja ma kasutan neid maavillaste või muust toekamast või mohäärlõngast poolringi kujuliste või kolmnurkkujuliste rättide kudumiseks, samuti ka siis kui koon koos nii selja kui kaks esitükki kampsunist.

Kuid ma ei kasuta neid mitte kunagi Haapsalu salli kudumisel, isegi äärepitsi teen vanaaegsete meistrite kombel 30 cm pikale puuvardale mis kiirendab peaaegu et poole võrra äärepitsisilmuste lugemist ja kudumist, silmade loomise ja maha kudumise ajal kasutan paremas käes aga sama mm numbriga aga 15 cm pikkust sõrmikuvarrast
Ilma ringvarrasteta jääb täiesti ära silmuste ja nupukohtade lükkamine üle jätkukoha, kuigi KnitProl on ülisiledad jätkukohad- ikkagi tuleb sealt üle lükata – päris ise silmused ei liigu (lõdvemalt kududes võib olla küll, aga mulle meeldivad tihedad pärlilaadsed nupud).

Nii, ja puuvillasest pitslinikuid, salle, kardinaid jms koon ma ainult metall ringvarrastega. Puidust vardad ei peaks lihtsalt kaua vastu puuvillaga kududes.

Hetkel mul vaja uuendada 2.00 -2.75 mm metallvarraste valikut 150 ja 200 cm pikkade ringvarrastega, suve lõpu poole ilmselt muutub võimalikuks;).
Kahjuks on probleem ka ikka sama et 2 meetriseid ja pikemaid on väga raske saada, vanasti sai Saksast eritellimisel (Addi)

Siin pildil on aga bambusest sukavarraste hoidik, varrastele mis sai kunagi Hong Kongist ostetud laias numeratsiooniskaalas, kuid kasutan enamasti ainult nr 3 vardaid. Peenemad on liiga painduvad ja murduvad kergelt (aga mul on tegelikult ka mõned mittepaindumatute varraste komplektid mille esitlemise jätan mõneks järgmiseks postituseks) ja kuna ma enamasti koon vaid pitsi, no on nii kujunenud et olgu see linik, kirikinnas või sall- ikka peenikesest lõngast tehtud siis suuremaid numbreid ma ei ole veel kasutanudki. Hoidiku õmblesin ise, et saada just sellist nagu tahtsin.

Küll nüüd kirjutasin pikalt ja laialt.
See minu jutt ei kehti normaalse inimese puhul ka kes rahulikult ajaviiteks mõned asjad koob, aga kui kudumine kireks hakkab saama siis on sellel oma tõepõhja all kohe mitmeks otstarbeks:)