♦ EESTI KEELES ♦
Boy, can it be so cold in May !!!
I know normal people go and heat house, I knitted computer fingerless wrist warmers and now let the homepage updates begin!
PS Selline tunne on et hakkaks kindaid ja sokke kuduma kuigi on kevad
A little bit of lace thread story. My gorgeous and long kept Freccia 8 turned out not so perfect for knitting because it is a bit too heavy …
Read more …
Natuke pitsiniidi juttu. Tuli välja mu imeilus ja kauahoitud Freccia nr 8 läikega puuvill ei sobigi kootud linikute jaoks, sobib perfektselt hoopis heegeldatud liikute tegemiseks. Ma senini arvasin et kõik pärl-läikega puuvillniidid on ka linikute kudumiseks ilusad, Freccia oli esimene mis tõestab vastupidist. Et no tegelikult ega keegi ju ei keela sellest kududa, aga pitslinikud on siiski kõige ilusamad kui nad on pehmest pärlniidist. Freccia aga ei ole pehme, mis on muidugi heegeldustöö juures jälle plussiks.
Õige vanasti, nende kudumise kõrgajal kooti neid Saksamaal lausa peenikesest kunstsiidist. Eile harutasin pool kera linikut üles ja testisin heegelpinda, mis tõesti jääb ilus ja karge mitte lörts. Mul on Frecciat karbitäis ehk 500 gr ja ma nii ootasin et hakkan ükskord sellest kuduma mõnd ilusat mustrit. Hullu pole midagi, saab siis heegeladada temast midagi.
Kuna hetkel on isu puuvillpitsi kududa meeletult suur (muidugi siis kui üldse selleks aega kulutada ei tohiks), pean hakkama otsima kuidas osta 0.5 kiloste poolidena peent siidist pärl-puuvillniiti. Kui ühte linikusse kulub ca 500-600 gr siis neid 10gr ja 25 gr väikeseid kerasid ei tasu vast osta, muidu koosneb linik ainult sõlmedest. Igatahes hetkel olen suunanud pilgud Itaalia poole, kus sellist pehmemat puuvilla kunagi ammu müügil nägin ja meelde jätsin et kui kunagi taas pitslinikuid kuduma hakkan siis.
Tegelikult on ikka, kuldse lõnga väikesed praakkohad ei suutnud tuju lõplikult rikkuda. Lihtsalt õnnetul kombel selline kera sattunud ostes. Aga mis siis ikka – linik nagunii jääb omale kasutusse.
Nimelt jah – täitsa tõsi- vana suur armastus – kunstpits – sai varrastele kurval veebruarikuul et meelt ja mõtteid veidigi aidata. Nimeöt lahkus meil peres kaks 16 aastast koera….
Niisiis tagasi pitsi juurde. Valged linikud on ju alati kõige ilusamad, aga kuldne sobib meie sisustusega kõige paremini ning lisaks ei pleegi nad kollakaks nagu valged. Maxi kuldne heegelniit ja nr 2 Addi ringvardad. Nende varraste kohta ei jagu mul ühtegi ilusat väljendit, pagana makaronid, väidetavalt veel maailmakuulus toodang, ei saanud poolt linikutki ära kududa kui juba parema käe varras soojas pihus väänlema hakkas ja sirbi kuju võttis, lisaks veel ka metalltosa lõpp pole kaldega vaid sirge. Puuvillniidist pitsi kududes on ikkagi kõige üle kõige vana hea teflonvarras mis on selleks õige kujuga. Mul on need vanast ajast kahjuks otstest cm võrra lühemaks kootud aga igatahes pidas ikka üks par vähemalt 10 linikut vastu.
Vaatasin et Kl24.ee müüb Pony vardaid ja Pony teeb ka Millwardile, sinna ostma ma varsti siirdungi.
Linik sai muidu ilus, on valmis ja ootab millal ma ta vormi venitan.
Hetkel juba mõtlen mida järgmiseks varrastele panna, kuigi omal pole 24 h seest tegelikult muidu vaba aega võtta kui ainult südametunnistuse piinadega. Tahaks võtta kuu ajase puhkuse, sõita kuhugi hotelli ja lihtsalt kuu aega kududa, aga kahjuks see pole võimalik, nii et …..
Aga eks ma siia varsti panen liniku pildi. Seniks Ravelry link
Hakkas silma Paistu kiri, mis sarnane ühe Halliste kirjaga mida varem ka kudunud olen, kuid siiski natuke erinev. Lõngaks Saaremaa must ning helehall, mis pole ühetaoline vaid oleks nagu natuke meleeritud ehk kahest eri värvi kiust koosnev.
Vardad 1,5 mm, kinnas on käesuurusele 8-9 cm, ehk et keskmisele suurusele, käes hea mugav.
Lasen piltidel edasi jutustada, kuna aeg hakkab märku andma et kiire kiire ootamas ja veel on mul 1 paar siia üles panna.
Kui need kindad kellegile silma jäid ja tahaks neid omale saada,s iis palun julgesti ühendust võtta
Ja edasi tuleb kirikindaid, ikka ainult kirikindaid!
Isegi suvel ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sisuliselt varastasin aega iseenda tagant koos süütunde ja kõige muu selle juurde kuuluva ahastusega. Kuidas tahaks et ööpäevas oleks näiteks 36 tundi! Ja elu ona ka nii lühike, kulub nii kiiresti käest, ei saa mina aru inimestest kelle on näiteks igav?
Mina tahaksin iga päev teha paljusid asju mille jaoks pole 12 tunni jooksul aega ega võimalust olnud, kuidas oleks kui iga päev oleks näiteks kasvõi 6 tundigi lisaaega lihtsalt kudumiseks?
Võib olla mõnel muul galaktikal oleks see ehk võimalik :D
Tegin endale väikese sünnipäevakingituse raaamatu näol, mida pikka aega lootsin oma käsitööraamatute riiulisse saada. Ma ei osta käsitöö raamatuid tihti, aga ostan alati kui tegu on hea ja ehtsa Eesti asjaga ja nii lisanduski Haapsalu salli, Haapsalu rätiku, Muhu ja Kihnu raamatutele ning Aino Praakli kirjaraamatutele nüüd ka Kristi Jõeste “Kirjatud teekond”
Mulle väga meeldib tema stiilipuhas looming ja ehtsa hea Eesti rahvusliku kindakunsti traditsioonile truuks jäämine ning hea värvitaju. Sellest raamatust ei leia Petseri kirikindaid Muhu kiperroosaga või Pärnumaale omase pitsirandmega, ega ammugi mitte Kihnu kindaid kollastes ja rohelistes toonides. Tegu on ehtsa ja ilusaga ja ka autori oma looming, rahvuslikest kinnastest inspireeritu, on stiilipuhas käsitöökunst.
Väga meeldisid ka “kirjatud” jutud selles raamatus. Üks kena ja väärt raamat, mitte ühtegi kriitikapoegagi ei suuda välja tirida, muljed ainult ülivõrretes :)
Et miks sellistest üldse kirjutadagi?
Ma ei ole kunagi eriti armastanud sokke kududa, ja veel kõige hullem see et mu pere meespool nõustub kandma ainult neid “vanaaegseid päris sokke” nagu ta neid nimetab, mille kudumiseks ma kunagi ei raatsi aega maha võtta ja igav on neid kududa ka, eriti sooniku osa.
Aga vat kui on kiire kiire kiire aga kududa siiski tahaks ilma et mõttepoegagi kudumise peale saaks kulutada?
Nii saigi kaks, õigemini kolm paari suve jooksul valmis kootud.
Et millised tingimused siis mulle seatud on nende “vanaaegsete päris sokkidega” või mida see siis peaks tähendama kudumise mõttes?
No tegelikult lihtsalt on need sellised sokid mida mu vanaema meile alati kudus, mäletan neid nii kaua kui üldse midagi mäletan, alates 1960’datest siis, näiteks:
Jupp aega mõtlesin et mida postituse pealkirjaks panna – saagu Saaremaa lõng sest sellest ka väike jutt.
Kui lastel käib jõuluvana kord aastas siis minul käib lõngavana ikka oma paar korda aastas.
Ta helistab mulle alati just sellel päeval kui mul on veidi kurvavõitu meel või muidu mõte jäänud otsima midagi head ja ilusat ja kõne tuleb tavaliselt hommikusel ajal: “Olen lõngamüüja leti ääres, milliseid lõngasid ja mis värve sa tahad?” kõlab telefonist.
“No tavalist 8/2 lõnga tahaks, valge on alati ilus soovida ja siis küsitakse telefonist et kas ma musta, sinist või halli või…. ka tahan. Ikka tahan ju! Uskumatu! Vahele kostab müüja pakkumine et vat see on kampsunilõng ja vat see on välismaa meriinoga segatud ja vat see…. Aga lasen oma heategijal ta pakkumised katkestada, ei soovi ma paksu “kampsunilõnga” vaid ikka 2/8, ja 1/8 numbrite järele valitut, ei soovi ma meriiinoga pehmendatud lõngu vaid ikka seda ehtsat meiemaist natuke karedat. Hea et seda veel on saada, sest nüüd ju vaid Raasiku tehas , mille lõnga ma kahjuks veel proovida ei ole saanudki.
Kuid kahel viimasel korral on minu armas lõngavana helistades teavitanud et müüa on Saaremaa lõng. Neid sai lausa osta suurte koonuste peal 1,5 kilo kaupa ja tegu pestud lõngaga, imeilus ja ühtlane lõng. Kahjuks midagi täpsemat sellest laadal müüjast ei tea.
Nädalavahetusel üllatas taas telefonikõne ja telefoni teel sai siis valitud roosasid toone ja ka mõned klassikalised.